neljapäev, september 03, 2009

Kaarel Piirimäe ettekanne ja Ajaloolise Ajakirja nõukogude aja teemanumbri esitlus

Olete oodatud kolmapäeval, 16. septembril kell 16.15 Lossi tn. 3-427 Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolekule ja Ajaloolise Ajakirja teemanumbri „Eesti ajaloost Nõukogude võimu perioodil“ esitlusele. Ettekande peab filosoofiadoktor Kaarel Piirimäe teemal „Eestist ja Balti küsimusest Teises maailmasõjas“.

Ettekanne tutvustab doktoritööd, mida Piirimäe kaitses juunikuus Cambridge'i Ülikoolis. Doktoritöö teljeks on jutustus Eesti, Läti ja Leedu omariikluse hävingust 1939-1944; analüüsi põhiaineseks Balti riikide saatuse ehk 'Balti küsimuse' käsitlemine 'Kolme Suure' (Suurbritannia, Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid) suhetes 1939-1950. Põhiküsimus on Eestit alati painanud: miks olid okupeeritud maadest Balti riigid ainukesed, mida Teise maailmasõja lõppedes ei taastatud? Miks oli Eesti, Läti ja Leedu saatus raskem, kui näiteks 'rahvademokraatia' maade käekäik Ida- ja Kesk-Euroopas?

1939-40. aasta sündmusi käsitledes leiab autor, et viimase aja ajalookirjutus (ennekõike Ilmjärv ja Turtola) on kaldunud liigselt Eesti eneseanalüüsi, kaotades silmist põhilise: kahe revisjonistliku impeeriumi-riigi, Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkuleppe järel polnud Eestil okupatsioonist tegelikult pääsu. Küll aga tuleb nõustuda kriitikaga, et Eesti alistumine oli 'hääletu alistumine' – see nõrgendas Eesti positsioone rahvusvahelises poliitikas ning kitsendas võimalusi Eesti taastamiseks rahvusvaheliste suhete subjektina sõja lõppedes. Seega pole oluline niivõrd, miks Eesti alistus, vaid kuidas Eesti kapituleerus.

Balti riikide hävides 1940. aastal kerkis rahvusvahelises poliitikas üles 'Balti küsimus'; mis osa mängis see probleem Hitleri-vastase koalitsiooni diplomaatias on Piirimäe doktoritöö põhiteemaks. London, Washingtoni ja Moskva vaatepunktist tuli otsustada, kas ja mis kujul tuleks sõja lõppedes arvestada Balti rahvaste sooviga enesemääramisele? Eestile, Lätile ja Leedule said saatuslikuks järgmised tegurid:

1) Balti riikide ja Balti diplomaatiliste esinduste nõrk positsioon Londonis ja Washingtonis;

2) Suurbritannia ja Ameerika vähene huvi Balti regiooni vastu;

3) Nõukogude Liidu agressiivne välispoliitika ja oskuslik diplomaatia Suure Kolmiku suhete raames;

4) Rahvaste enesemääramise põhimõtte ja väikeriikide vastu suunatud kriitika Lääne avalikkuses Teise maailmasõja ajal.

Neid tegureid vaagitakse ettekandes pikemalt. Viimasena peatutakse Balti küsimuse rollil Külma sõja alguses. Miks ei tunnustatud Nõukogude okupatsiooni Balti riikides de jure? Miks unustati Balti küsimus rahukorralduse kehtestamisel sootuks? Kas Balti küsimuse 'külmutamine' oligi otsustav Eesti Vabariigi taastamisel viiskümmend aastat hiljem?

Lisaks doktoritöö põhiseisukohtade esitamisele tutvustab ettekanne ka töös kasutatud allikaid, ennekõike Eesti Londonis ja Washingtonis resideerunud diplomaatide päevikuid ja kirjavahetust. See võiks olla aluseks arutelule, kuidas neid dokumente veelgi enam teaduskäibesse tuua, ning – üldisemalt – millises suunas võiks edaspidi areneda rahvusvaheliste suhete ajaloo uurimine Eestis.

Ettekandele järgneb äsja ilmunud Ajaloolise Ajakirja teemanumbri „Eesti ajaloost Nõukogude võimu perioodil“ esitlus, mille koostajaks on Tõnu Tannberg. Kõneksolevas numbris on avaldatud üle kümme artikli, lisaks arvustused ja teadussündmusi kajastavad ülevaated. Numbris leiavad käsitlemist liiduvabariikide roll Kremli välispoliitikas liitlastevaheliste suhete kontekstis 1944. aastal, idabloki eriteenistuse võitlused Külma sõja ajaloorindel, Nõukogude julgeolekuorganite tegevus sõjajärgsel perioodil, arhiivid Nõukogude repressiivaparaadi teenistuses, Eesti NSV trükiajakirjanduse parteiline juhtimine, lõssenkism Tartu Riiklikus Ülikoolis, Voldemar Vaga tegevus nõukogude perioodil, põllumajandussaaduste riiklikud sundnormid, „eesrindlaste“ autasustamne Eesti NSV 10. aastapäeval, eestlased Nõukogude armees ning Nõukogude majandusajaloo historiograafia.

Esitlusel on ajakirja võimalik soodushinnaga osta.