esmaspäev, märts 26, 2012

Kaarel Piirimäe ettekanne 29.03

Akadeemilise Ajalooseltsi ettekandekoosolek toimub 29. märtsil kell 18:15 Lossi 3-425. Esineb Kaarel Piirimäe ettekandega "Eesti-Nõukogude informatsioonisõda ehk võitlus Briti avaliku arvamuse eest 1940-44".
1944. aasta sügisel katkes pikk vaikuseperiood Balti riikide küsimuses. 17. oktoobril kirjutas Suurbritannia autoriteetseim päevaleht The Times, et Balti riikide tulevikuks on olla Nõukogude Liidu „vaateaken“ Läänes. Reporter teatas optimistlikult, et maa kollektiviseerimist ei kavatseta, kuid julgustatakse „vabatahtlikku ühistegevust“; usuvabadus on tagatud; valitsuse kooseisus on hulk liberaale ja sotsialiste ning selle programm viitab, et „vähem, kui palavikulisel perioodil enne sõda, on ministrite eesmärgiks hoogustada seadusandlikku protsessi“. Liberaalne päevaleht Manchester Guardian ennustas järgmisel päeval, et kui Varese, Latsise ja Paleckise juhitud „Nõukogude valitsus“ ühendab rahvusliku poliitika leppimusega kodus ja järeleandmistega majandus- ja usuküsimustes, viib see ilmselt mitte ainult kiirele stabiliseerumisele Nõukogude Balti territooriumidel, vaid võib rahustada ka teisi väikeriike Läänemere kaldal.“ Alexander Werth, kuulsaim välisajakirjanik Moskvas, kirjutas Ameerika ajakirjale, et eestlaste kartustes Nõukogude okupatsiooni ees tuleb süüdistada Saksa progandat. „Rahvas pole põhimõtteliselt vaenulik“, kinnitas Werth, sest Moskval on kavas „kohelda Eesti rahvast leebelt“.
Kuidas oli võimalik, et Briti ajakirjandus (ja mõned Ameerika väljaanded) Balti riikide olukorda nii ilustatult, kallutatult kajastas? Kas tegu oli teadmatusega? Pahatahtlikkusega? Miks ei suutnud August Torma, Eesti saadik Londonis, tõde päevavalgele tuua? Kas Eesti diplomaadid oli oma ülesannete kõrgusel?
Lääne ajakirjanike visiit Tallinnasse ja Kloogale 1944. aasta sügisel ning üle maailma levinud ilustatud sõnumid Moskva poliitikast kujutasid endast Eesti-Nõukogude informatsioonisõja kulminatsiooni – ning ränka kaotust Eestile. Võib vaid oletada, kas see julgustas Stalinit piiririikide sovetiseerimist kiirendama. Kuid propaganda-sõda Läänes oli alanud ammu enne, kui Eesti 1940. aastal okupeeriti. Antud ettekandes uuritakse informatsioonisõda, mida peeti Briti avaliku arvamuse mõjutamiseks Balti küsimuses. Küsitakse, millised eeldused lõi Briti valitsuse tsensuuripoliitika Eesti seisukohtade tutvustamiseks avalikkuse ees ning kuidas August Torma antud tingimustes tegutses? Kas struktuurides olid kallutatud jõud? Viimaks jõutakse ka selleni, mida Lääne ajakirjanikud tegelikult 1944. aastal Eestis nägid ja mida nad sellest arvasid? Mis sundis neid vaikima?